Kui teed lähevad lahku...

teisipäev, märts 28, 2017


Paljud on aru saanud, et minu elus on midagi muutumas ja asjad on teisiti kui varem. Järsku ilmusid ka suhteteemalised küsimused eelmise postituse alla ja aeg oleks neile vist vastata. Tegelikult plaanisin sellest rääkida varem või hiljem. 
Etteruttavalt ütlen, et ükski otsus ei tulnud kergekäeliselt ja äkki, vaid rääkides, arutades ja kuulates ära üksteise mõtted ja tunded. 

Ma olen uskumusel, et kõik inimesed tulevad meie ellu põhjusega. Samamoodi juhtuvad ka kõik asjad meie elus mingil põhjusel. Mõni inimene on selleks, et tuua välja kõik sinu nõrgad kohad, et muutuda paremaks. Mõni hoopis täiustab sind kõige heaga. 

Ka mina usun, et Siimuga 4 aastat tagasi kohtumine ei olnud juhuslik kokkusattumus, vaid kindel saatusevingerpuss. Me õpetasime üksteisele meeletult palju. Ma saan olla südamest tänulik, et tänu Siimu toele on minust saanud hetkel just selline inimene. Ta aitas kaasa igale mu ideele ja julgustas astuma samme, mis läksid välja minu mugavustsoonist. Mina näitasin Siimule, mis elul talle pakkuda on ja kuhu ta saab oma tahtevõime ja töökusega püüelda. Samamoodi oskab ta nüüd vältida vigu, mida tegi selle 4 aasta jooksul minuga. Tema uus kallim võib olla äraütlemata õnnelik, sest Siim on tõeline kullatükk. 

Tegelikult olid meie viimased 4 aastat rõõmsad ja meid tülitsemast leidis haruharva. Jaa, oleks väär väita, et me ei vaielnud üldse, aga tavaliselt lõppesid need Helena pika monoloogiga, millepeale Siim selja keeras ja asja unustas. Sellised tülid ja vaidlused ei vii aga kaugele. Ühel hetkel kogunes nii minusse kui Siimu emotsioone, mida me üksteisele ei jaganud ning need hakkasid järjest rohkem kripeldama. 

Siis tuli aeg, kui Siim läks sõjaväkke. Alguses piinas igatsus, kuid lõpuks harjusin juba ära sellega, et pidin öösel üksi voodisse minema ja eluga hakkama saama. Iga nädalavahetus oli mulle suureks katsumuseks ennast ümber lülitada. Võin tuua näiteks ühe seiga toidupoest, kui Siim tuli Tallinnasse. Läksime õhtul poodi, et süüa osta. Kui tavaliselt käisime poes käest kinni, siis seekord haarasin sisse minnes korvi ja kappasin pika sammuga eest minema. Ei, ma ei teinud seda nimelt. Sellel hetkel töötas mu harjumus ja unustasin korraks, et Siim oli ka kaasas. Kui ta kaugelt hõikas, et kuhu ma küll jooksen, siis oli ikka päris häbi küll. 

Muidugi polnud ainult muutunud mina, vaid ka Siim. Olla aasta koos endast 6-7 aastat nooremate poistega teeb oma töö. Minu jaoks on intelligentsus ja iseseisvus äärmiselt oluline. Ja järsku oli muutunud nii Siimu kõnestiil kui käitumine. Üritasin koguaeg talle seda meenutada, kuid midagi ei saa parata. Siis sain aru ka sellest, et olin viimaste aastatega poissi korralikult poputanud ja ette-taha asju ära teinud, alates lipsusõlme sidumisest, riidekoti kokkupakkimisest ja söögitegemiseni välja. Lõpuks keris ka see lainetena peakohal kokku. Õnneks rääkisime sellest ja saime mõlemad oma vigadest aru.

Ka Morgan Scott Peck oma raamatus “Tavatu tee” ütleb, et vahet tuleb teha armastustundel ja armastusel. Armastustunde puhul pole paarilise vaimne areng oluline, kuid armastuse puhul arenevad mõlemad paarilised ka vaimselt. Minu puhul jäi vaimsest poolest ääretult palju puudu ja igatsesin seda kõvasti.
Juba vastu talve tundsin, et meie igapäevased vestlused muutuvad järjest külmemaks ja jäigemaks. Tundsin ennast natuke kõrvalejäetuna ja kõigi oma murede ja probleemidega üksi. Ka enne sõjaväkke minekut oli Siimul hullumeelne töötempo peal ja isegi vabadel päevadel ei mõelnud ta muust, kui tööst. Nii jäin ma taas kõrvale. Siis tuli aga sõjavägi ja sellega asjad paremuse poole ei liigu. 

Siis algaski periood, kus võtsime aega rääkimiseks ja üksteise kuulamiseks. Mina olin õnnetu ja tema oli õnnetu ja kuidagi see paremaks ei läinud. Arutasime ka läbi, kas äkki annaks midagi päästa, kui ta tagasi tuleb, aga suvel algab minul tihe töö ja ka tema teeb tööd mitme eest, et rahadega jälle plussi tulla. 

Samal ajal avastasin ka enda ümber palju tuttavaid, kes olid samuti oma suhetes õnnetud ja koos ainult laste või harjumuse pärast. Ja ma ei mõtle siin koos 4 aastat, vaid ikka 10-14 aastat. Siis sain ma aru, et mina sellist elu endale ei tahaks. Leidsime Siimuga mõlemad, et pole ju mõtet raisata oma niigi lühikest elu ja ilusat noorust sellele, et olla koos ja samal ajal lasta kellelgi teisel tühimikku enda ees täita. Leian, et need õnnetuks tegevad tühimikud oleksime pidanud suutma üksteisel ise ära täita. 

Jah, paljud nüüd kurjustavad, et olime kihlatud ja kuidas loobusime nii kergekäeliselt. Sellel hetkel tuli ka Siimu ettepanek mulle üllatusena ja samuti ei teadnud me veel kaitseväkke minekust midagi. Sellel hetkel tundus see kõik nii õige ja plaanid olidki tulevikuks tehtud. Aga alati on nii, et siis kui sina plaane teed, naerab keegi kõrgelt nende üle.

Läks kuidas läks ja need 4 aastat õpetasid meile palju. Mõlemad arvame, et lõpetasime asja ära õigel ajal. Pikemalt kummi venitas oleksime sõbraliku kuulamise ja rääkimise asemel laiali läinud hoopis tüliga, aga me kumbki seda ei soovinud. Siim on ja jääb alatiseks mu parimaks sõbraks. Ta teab täpselt mida ma mõtlen ja kuidas mulle nõu anda. Kumbki ei taha me jääda ilma ühest armsast inimesest. Ma olen õnnelik siis, kui ka Siim on õnnelik ja vastupidi. Ka vähesed sõbrad, kes meil on, on ühised, mis tähendab, et tulevikus suhtlemine oleks paratamatu.

Praegu suhtleme siiani peaaegu igapäevaselt ja tunnemegi ennast kui lihtsalt vanad tuttavad ja väga head sõbrad. Lõpuks suudame jälle omavahel normaalselt rääkida ja meie läbisaamine on täiesti kapitaalselt teine. Lihtsalt meie tühimikud on täidetud, aga mitte üksteise poolt. 

Me mõlemad väärime õnne ja olemist õnnelikud! :)



Ma tean, et see tuli šokina nii meie perele kui sõpradele, aga uskuge mind, kõik saab korda!

"I don't think people have demons,
I think they have themselves
and things they aren't ready to
be honest about yet. It is not
easy to come to grips with the
fact that we're capable of
hurting people with the same
instrument we love them with.
The heart is a hungry wolf
and it is made of glass."
-
 King Longton


You Might Also Like

13 kommentaari

  1. Kahju kuulda, kuid ma arvan, et tegite mõlemad õige otsuse :) Ma ootasin ka kunagi 11 kuud oma eksi sõjaväest tagasi ja umbes aasta hiljem läksime ikka lahku, sest ei olnud enam see õige asi. Tänaseks olen koos enda jaoks kõige parema ja õigema inimesega üldse, niiet kõik läheb täpselt nii nagu minema peab, tuleb sisetunnet usaldada. Ole tubli!

    VastaKustuta
  2. Huh, ma ei tea isegi miks, kuid postitust lugedes tulid automaatselt pisarad silma, kuidagi nii ilusti kirjutatud :) Alati tuleb kuulata oma sisetunnet ning teha seda, mis päriselt õige tundub. Sa oled väga tubli ning väärid parimat!

    VastaKustuta
  3. Ma imetlen sinu oskust ka selline isiklik teema nii ilusti kirja panna. Arvan samuti, et tegite õige otsuse ja usun, et saatusel on teie mõlema jaoks hästi palju toredat plaanis. Olgugi, et minu suhe lõppes veidi enne seda, kui kaks aastat täis sai, oli see siiski emotsionaalselt raske. Kõik need pikad vestlused ja jutuajamised. Lõpuks tuleb ikkagi oma südant kuulata ja teha seda, mis õige tundub. Ja noh, mina tegin siis plaani olla üksinda ja areneda ja blablabla, aga keegi seal üleval naeris samuti pihku ja tunnen end praegu õnnelikumana kui kunagi varem.

    Ole tubli, Helena! Sa oled imeline! :)

    VastaKustuta
  4. Mina pole päris seda meelt, et nii ruttu alla anda. Olen ka kutiga 7 aastat koos olnud ja sellel aastal läks ta ka sõjaväkke. Esimesed kuud olid tõesti sellised, kus igatsusest võis hulluks minna, aga siis hakkas täpselt samasugune periood nagu Sa kirja oled pannud - harjumine üksi olema, üksi tegutsema... Aga me rääkisime, mõistsime, üritame. Leian, et sõjaväeaeg ei ole see aeg, kui inimesest lahku minna. Jah südant tuleb kuulata, aga samas ma kuulasin ka ühte head sõbrannat, kes on selle kõik läbi elanud (sõjavägi, tunne et armastus on kadunud, ootad et ta juba tagasi läheks sinna aia taha), aga peale sõjaväge muutus kõik, mees oli palju mõistvam ja nende suhe muutus veel tugevamaks. Öeldakse veel ka, et otsides paremat kaotad sellegi, mis oli hea. Ühesõnaga mina olen hetkel õnnelik, et ma suurest segadusest seda otsust ei teinud ja olen koos inimesega, kellega on ühised tuleviku plaanid. Ja mulle tundub natuke jutt ajapuudusest mõistmatu - kas sa siis tahaksid meest, kes tööl ei käi või unistad juba suurest ärimehest, kes ise oma aega planeerib jms...Ja mai usu, et asi oli ainult Siimu töötamises. Sinu blogi lugedes tundub, et viimase aasta jooksul oled ka endale palju kohustusi ja uusi väljakutseid võtnud.
    Väga paljudes peredes teeb süüa naine, kindlasti on neid päevi, kus lepitakse kokku, et täna teeb mees süüa või üllatab ta sind ise. Eks kõik need asjad on läbiräägitavad. Ma ei mõista sind hukka, aga tõesti tekivad küsimused, kui te olite juba nii kaugel, et kihlusite.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Armas Kristi! Aitäh sulle nii põhjaliku ja aruka kommentaari eest. Olen sinuga paljudes aspektides igati nõus. Eks neid väga isiklikke probleeme oli veel, aga musta pesu ma avalikult pesema ei hakka. Ei oleks õiglane meie kummagi suhtes.
      Ajapuuduse kohta oskan öelda seda, et tegelikult pole päris normaalne töögraafik see, kui ülepäeva on töö, kus Siim läks kodust ära hommikul kell 5 ja jõudis õhtul kell 10. Üritasin nii palju kui võimalik sättida oma asju tema graafiku järgi, et vähemalt vabal päeval saaks midagi ette võtta, aga 80% juhtudest polnud see võimalik. Kui tuli nädalavahetus aitas ta maal mu ema, mis on äärmiselt armas, tore ja vajalik, kuid taas polnud seda "meie" aega.
      Kõik asjad ongi läbiräägitavad, aga õnnelikumaks see meid ei tee, kui ikkagi kuskil hinges tühi koht on.

      Kustuta
  5. http://latene.ee/index.php?route=module%2Fkbm%2Farticle&kbm_article_id=432 leidsin head lugemist :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tõesti hea lugemine! Aitäh :) Usun siiralt sellistesse asjadesse :)

      Kustuta
  6. Minu abikaasa on 1-2 kuud vahest kodust ära aga tunded küll ei jahtu.
    Aga jah te tegite õige otsuse. Ei tasu teineteist kinni hoida kui pole enam seda mis oli varem.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Meie elasime ka kunagi nn. kaugsuhtes- üks Võrus teine Tallinnas. Tunded ei jahtunud siis kuhugile, seega vahemaa pole kindlasti esimeseks põhjuseks. :)

      Kustuta
  7. Mina arvan, et sõjavägi ei olnud mitte põhjus, vaid lihtsalt kiirendas protsessi natuke. Kui inimesed on liiga pikalt üksteisest kaugenenud, siis sageli ei annagi midagi teha. Ka kihlumine ei olnud minu meelest imelik - kindlasti te uskusite mõlemad sel hetkel, et asjad lähevad paremaks.
    Nooruse ja kiirustamise jutt on nii ja naa - mina kihlusin 20-aastaselt ja abiellusin aasta hiljem, aga samas oli meie suhe enne lapse saamist (selleks hetkeks oli kooselu 5 aastat) imeliselt harmooniline, suhtlesime südamest südamesse ja ikkagi ei tülitsenud.

    Lühidalt - kui juba üsna kohustustevaba elu foonil tekkisid erimeelsused ja lahkukasvamine, siis ei ole mõtet kummi venitada ja lõpuks üksteist vihkama hakata. Väga tublid, et suutsite üksteisele mitte haiget teha ja võtta vastu raskeid otsuseid! Kahjuks või õnneks võiksite olla eeskujuks väga paljudele paaridele, kes üksteist õnnelikuks ei tee, aga lahku ka ei julge minna.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Niii armas ja tore kommentaar! :)

      Kustuta
  8. Kahe inimese suhe on kahe inimese omavaheline asi ja punkt, siia ei ole mitte midagi muud vaja lisada. See, et me, lugejad, mingi selgituse saime, on autori vastutulek meile, aga seda poleks vaja olnudki, sest see lihtsalt ei ole kõrvalseisjate asi. Edu Sulle kõiges, Helena!

    VastaKustuta
  9. Uskumatult positiivseks oled suutnud jääda!
    Tahaks kohe sinuga kohtuda ja lihtsalt vahetada mõtteid! :)
    Mina olin ka just natu üle 4 aasta oma mehega koos (poole sellest ajast elasime kahekesi).
    Mingi hetk sügisel tundsin, et asjad pole nagu varem. Arvasin, et asi selles, et mõlemad käisid tööl + mees pidi vanemate juures tihti abis käima. Samuti hakkasin mina trennis käima ja seetõttu olime ka õhtuti vähem koos.
    Nüüd veebruaris, paar päeva enne "sõbrapäeva", tegin mees otsuse, et jätab mu maha.
    Mulle tuli see shokina - iga õhtu ju siiski läksime koos kaisus magama ja meil ei olnud mingeid suuri tülisid. Mina olin lootnud, et loome pere ja ostame ühise eluaseme, aga kõik läks teisiti.
    Tema otsus tegi tohutult haiget. Veel üle sellest pole saanud.
    Pidevalt käivad erinevad emotsioonid: viha, kurbus, enesehaletsus..samas ka olen õnnelik, et see nüüd juhtus (kui juba nii pidi minema).
    Ja väga haiget teeb, kui kuulen, et mõni tuttav abiellub või saab lapse :( Mina ju unistan ka sellest :/

    Püüame siis mõlemad positiivsed edasi olla :)

    VastaKustuta

Subscribe