Tõmbame aastale joone alla!

laupäev, detsember 31, 2016

Ma loodan, et teil kõigil on olnud imetoredad pühad :)

Minu jõulud olid õige rahulikud, aga alati ei peagi kõik ju kärtsu ja mürtsuga olema. Jõuluõhtu veetsin Võrumaal oma kodus koos perekonnaga. Ma vist oleksin pidanud igaveseks saladuseks jätma, et süüa oskan teha, sest nüüd rakendatakse mind koguaeg kööki pidusöögi eest hoolitsema. Tegelikult pole mul selle vastu midagi, aga vahepeal tuleb laiskus peale ja siis ei jaksa üldse toiduga mässata. 


Jõuluõhtul leppisime perega kokku, et lauale verivorste ja seapraadi ei pane. Selleasemel tegin pesto, mozarella ja röstpaprikaga täidetud kanafileed, ahjuköögivilju ja praekapsaid. Nii hea söök tuli!
Ka kingitused olid sellel aastal niii toredad. Lisaks sellele, et sain oma soovitud lõhna, mitu-mitu plaati ja muud paremat, siis mu armsad Skuup'i tüdrukud kinkisid mulle massaaži mu enda kodus! Milline turgutus enne uut hooaega karavaniga. Aitäh teile kallikesed ;* 





Tegelikult täna ei tahtnud ma keskenduda üldse oma jõuludele, vaid teha üks korralik kokkuvõte oma möödunud aastast. Ütleme nii, et olnud palju mille üle uhkust tunda, aga samas oli see aasta vaimselt mulle äärmiselt raske. Võtlesin stressi ja ülekoormusega, mis keeras lõpuks mu tervise korralikult tuksi ja nullis ära kõik, mida saavutasin aastal 2015. Seega alustan 2017 aastat peaaegu samast punktist, mis 2015ndat.  

Mul on ka juba paika pandud uue aasta eesmärgid, milles ei maini ma kordagi kaalunumbrit, vaid üritan lihtsalt endaga sõbraks saada. Mu üks armas sõber ütles, et kaal ei tohiks olla see, mis elama motiveerib, vaid elama peaks hoopis teistel põhjustel. Kaaluga tegelemine on tähtis selleks, et tervis oleks korras ja, et elaks kaua. 

Nii, alustame siis!

JAANUAR- Sain uuesti jõusaalipisiku sisse. Osalesin ka Marathon100 projektis, kuhu ma küll ei pääsenud, aga siis otsustasin, et sügisel lähen maratoni jooksma. 


VEEBRUAR- sain oma elu esimese auto! Minu armas suksu, kes teenib mind iga päev ja ma olen nii õnnelik. Tundub küll väike, aga kui ma ta kord maanteel lendama saan, siis vuhiseb kõigist mööda. :D 

MÄRTS- Minu jaoks äärmiselt eriline kuu sellel aastal. Juhtus niii palju toredat ja meeldejäävat.  
Naistepäeval tähistasime Siimuga 3 kooselu aasta täitumist ja lisaks laskus vaene poiss ühele põlvele ning pistis sõrmuse sõrme. Mina heameelega kannan sõrmust ka täna ;)
Mina omakorda üllatasin teda sellel päeval lennupiletitega Marokosse, mis tähendab, et märtsikuus käisime ka Marokos reisimas.  


APRILL- Aprill oli kuu, mil avasin ametlikult oma jooksuhooaja. Tegin otsa lahti Tartu Parkmetsa jooksuga, mis läks väga hästi, arvestades seda, et puus oli põletikus ja valuvaigistid hoidsid mind liikumas.
Lisaks pidasin aprillis oma elu viimast tutipäeva ja tegin ka ära oma esimese eksami. 

MAI- Kuu möödus joostes ja eksameid kirjutades. Jooksin oma elu teise poolmaratoni, mis osutus maastiku ja ilma tõttu äärmiselt raskeks, kuid rahulolutunne korvas kõik. Lisaks veel SEB maijooks, kuhu kogunes lugematul hulgal tublisid naisi. Lisaks jooksule võtsin mais ette ka Öörännaku, kus 9h ja 46 km kõndimist oli koos seltskonnaga lihtsalt nauditav! :) Mitte ainult minul polnud mais jooksukuu,  vaid ka Siim tegi oma esimese jooksuvõistluse. :) Nii tegus, soe ja vahva kuu. 


 

JUUNI- Lisaks sellele, et juuni oli minu sünnipäevakuu, siis selle kuuga lõppesid kõik eksamid. Tähistasime seda klassiga Bulgaariasse reisile sõitmisega. Lisaks pisteti mulle kätte lõputunnistus ja sain tunda ennast Liina Steini kleidis maailma ilusaima naisena. Juunis katkestasin ka ma oma elu esimese jooksuvõistluse, kuid olen kindel, et see oli 110% vajalik. 





JUULI-  Selle kuu võib võtta kokku ühe sõnaga- ELUMUUTEV! Saatsin oma küljeluu Kuperjanovisse aega teenima, üürisin endale Tallinnas üksi korteri (tulge külla), ehitasime karavani ja haakisime selle lõpuks autole taha, et sõita oma esimesele üritusele inimesi õnnelikuks tegema. Meie esimesest väljasõidust saate lugeda SIIT! . Ütleme nii, et juulis toimunud muudatused keerasid mu elu täiesti peapeale. Lisaks kirjutasin veel raamatut, tegin maratoniks pikki trenne ja magasin minimaalselt. Juba juuli lõpuks olin täiesti kurnatud, kuid õnnelik, sest kõik mida ma tegin aitas leevendada ka igatsust Siimu vastu ja hoidis mind tegevuses. Sellel kuul pidin hakkama järsku iseseisvaks. Kuigi ma olin seda ka olnud enne, siis Siim oli nii moraalselt, füüsiliselt kui ka finantsiliselt mu kõrval. Nüüd polnud enam kedagi. 

 



AUGUST- Töö Skuupiga oli täies hoos! Augustis ilmus ka Postimehes artikkel, mida saad lugeda SIIT! . Unetunde praktiliselt pulnudki.Magasin öösiti umbes max 3-4. Tegin raamatut, käisin Skuupiga tööl, jooksin ... Nii need päevad möödusid. Lõpuks vaevlesin nii hulludes valudes, et ei suutnud isegi ennast liigutada. Kuu lõpuks said retseptid raamatu jaoks saadetud ja otsustasin, et pean oma tervisega midagi ette võtma. Kõigepealt jooksin mööda arste, kuid suhteliselt tulutult. 


SEPTEMBER-  Lõpuks oli käes päev, mille pärast olin ma eelmised 9 kuud higi valanud ja pikki tunde jooksurajal veetnud. MA JOOKSIN ÄRA OMA ESIMESE MARATONI! See tunne oli lihtsalt nii ülev, sest tegin midagi sellist, millest poleks osanud isegi unistada mitte. 
Lisaks astusin ülikooli, aga maraton mängib ikka selle kõik üle. Seega SEPTEMBER ON MARATONIKUU! 




OKTOOBER- Oktoober on ju pudrukuu ja nii saigi valitud Eestile ka uus pudrumeister. Selleks sai imetore Kristiina Stõkova. Nii vahva õhtu oli ja kohtusin seal ka oma lemmik toidublogijat Ragne Värki. :)  Pudrukuu raames käisin ka taas Star Fm'i hommikuprogrammis külas. No üdini postiiivsed inimesed olid sellel hommikul kokku saanud. 



NOVEMBER-  Lõpetasime Skuupiga oma välihooaja. Koostasime maruvinge cateringi menüü ja vorpisime wrappe ja võikusid. Selleks, et endaga lõpuks sõbraks saada võtsin vastu väljakutse käia kaks kuud Bikram Joogas. Minu jaoks täiesti uus kogemus, aga samas pani see mu keha rohkem tunnetama ja mõistma seda, kui väga mulle jõutreeningud meeldisid.   


DETSEMBER- Detsembri alguses ilmus raaamt "Magusaga kaalust alla", mille retseptid ja pildid on minu loodud. No oli ütlemata uhke tunne raamatut käes hoida. Mõtlesin, et pisardan korralikult kui lõpuks seda esimest korda näen, kuid siiski mitte. Lihtsalt natuke uhke tunne, aga ma luban, et kunagi tuleb raamat, mille piltide ja retseptidega olen 100% rahul ja mis on 100% minu. :)  Aga samas pean enda ees kummarduse tegema, et üldse suutsin sellega hakkama saada. 19-aastane tüdruk, kellel polnud isegi kogemust toidufotograafiaga. Polnud isegi varem Photoshoppi näinud, aga ma suutsin ikkagi midagi suurepärast välja võluda. :)

Detsebris võis leida ka mind ajakirjast Tervis Pluss. 





Ja nii see aasta läbi sai! Ma loodan südamest, et järgmine tuleb õnnelikum, toredam ja säravam kui 2016. Ei-ei, ma ei taha väita, et 2016 poleks olnud edukas ja õnnelik, aga ma tahan särada õnnest iga päev, iga minut ja iga sekund. Ma ei taha muretseda pseudoprobleemide pärast, vaid tunda rõõmu kõigest, mis minu ümber toimub. Vot nii! 

Anna mullegi märku, mis Sinu kõige meeldejäävamad hetked sellel aastal olid? 



You Might Also Like

4 kommentaari

  1. Head uut aastat! :) Loodan, et soovid lähevad mühinal täide ;)

    VastaKustuta
  2. Mida siis ikkagi õppima asusid? :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. õpin Haapsalu Kolledžis tervisejuhtimist :)

      Kustuta
    2. Kirjutasin sulle postkasti ühe küsimuse :)

      Kustuta

Subscribe