Ebaõnnestunud päev

kolmapäev, november 25, 2015


Istun rongis ja mõtlesin, et kasutaks aega siia kirjutamiseks. Tegelikult oli vaja lihtsalt südamelt ära rääkida, sest lihtsalt täna oli nii ebaõnnestunud päev igas mõttes. Muidugi ei tea, mis veel õhtu toob, aga siiani on mul selline tunne, nagu oleks tramm minust üle sõitnud ja veel mitu korda.

Alustan siis hommikust...
Äratuskell helises halastamatult vara ja oleksin pidanud tõusma 5.20. Täna oli uni ulmeline ja kuulsin vaid läbi une, kuidas Siim tööle läks. Mõtlesin veel 5 minutit voodis olla, aga sellest sai pool h. Olin lootusetult sisse maganud. mulle meeldib hommikuti korralikult ja rahulikult süüa, aga täna ei jäänud selleks aega :( Söömata muidugi ei jäänud, sest olin eile teinud kaks lõunasööki- tänaseks ja homseks. Seega sõin ühe nendest söökidest ära. Halb on asja juures see, et polnud sellega arvestanud, et pean ka hakkama täna õhtul jälle süüa tegema.

Kõik esimesed tunnid oli selline tunne, kuidas ma lihtsalt ei jaksa olla. Uni oli nii meeletult peal ja keskendumine oli kohe väga raske. Muidugi läks ka kõht mega kiiresti tühjaks, õnneks oli mul kotis proteiinibatoon, aga ka see ei teinud asja paremaks.

Olin täna ka plaaninud trenni minna  ja teate,  seisin isegi RevalSpordi ukse taga, aga siis keerasin ringi. Ma lihtsalt teadvustasin endale, et mul ei ole lihtsalt aega.  Ma teen täna trenni kindlasti ära, aga kodus. Te ei kujuta ette, kui aeganõudev on Tallinnast 35 km kaugusel elamine, eriti kui ei ole ka enda transporti. Rongid ei käi normaalselt ja bussidest ma ei räägigi. Kui ma oleks trenni läinud,  oleksin pidanud veel ootama 7- poole 8ni, et Siimuga koju saada. Seejärel pool h koju sõitu. Õhtul pean õppima 2ks kontrolltööks+ muud kodutööd, lisaks veel õhtusöök endale kui ka Siimule ning söök homseks. Mis kell ma siis alles magama saaksin. Kell 1? kell 2?.  Äratus jällegi 5.20, et kooli jõuda.

Olen magamata, väsinud ja kurnatud. Koolis jooksevad kõik tähtajad kokku ja mul pole veel millegagi alustatud. MIKS? Sest tegin veel eelmiseid asju.  Olen omadega kokkujooksmise äärel.  Ma ei tea kuidas ennast jagada. Mul on tohutu energiapuudus ja kõik mida ma söön, kogub stress mulle kehale. Ma pole enam rahul oma peegelpildiga ja trennis pole aega käia. (Kodus teen trenni ikka).

Ma ei tea millal sellele olukorrale lahendus tuleb, sest siis kui üks asi on tehtud, koputab õlale juba 10 muud.

Ma tean, et olen paljudele motivatsiooniks ja kõik arvavad, et olen alati positiivne ja rõõmsameelne, kuid hetkel olen stressis ja kurb. Kurb, sest kõik on lootusetult raske.

Ma ei ole allandja, aga kui täna revali ukse taga ümber pöörasin, siis olin natuke kurb küll.  Mul pole mitte kahju rahast, vaid oma füüsilisest vormist ja tervisest, mis selle stressi all kannatab.
Kahjuks ei saa ka puhata nädalavahetusel, sest koolitöö tegemiseks läheb mitme mitme päeva, kui mitte nädala-jagu.

Loodan, et asjad muutuvad paremaks.
Sõidan hetkel koju ja lähen õppima.  Äkki jõuan enne südaööd asjadega valmis.

Huuh,  homne päev tuleb veel hullem kui täna,  seega hoidke pöialt.






You Might Also Like

8 kommentaari

  1. Pea vastu! Õnneks on kool mööduv nähtus :D

    Aga äkki õnnestub kaloreid vähendada igal toidukorral ning trenni asemel teha igal õhtul pooletunnine kiire tempoga jalutuskäik, seniks kuni kiirem aeg mööda saab?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kaloritega olen isegi miinustes. Jalutamisega on see jama, et kahjuks pole valgustust ja pimedas siin metsavahel päris ohtlik. Kodus treenimiseks on mul kangid ja muud vahendid õnneks olemas. :)

      Kustuta
  2. Pole hullu..elu esitabki meile väljakutseid..ela üks päev korraga..ära mõtle minevikule..proovi näha igas ebaõnnestumises ka midagi positiivset ja ära keskendu niivõrd sellele mida peeglist näed..pea püsti ��������

    VastaKustuta
  3. Mina sinu asemel laseksin veidike lõdvemaks asja, ehk siis ei oleks ainult mõtetega kinni toitumises ning trennis. Jah, ma tean ka seda muret, et kui ei jälgi, tuleb asi kiiremalt tagasi- minu keha ka selline. Kuid kui stressata palju, siis ei jõua ka kuskile edasi. Oled niigi tubli ning tekkinud on ka pinge sellest, et oled kõigile eeskujuks ning kõik toovad välja Sind kui eriti tublit inimest (mida muidugi ka oled). Elan ise samuti linnast väljas ning tean kuidas aeg läheb tööle ja koju sõiduks nii, et isegi aru ei saa.... Ole tubli, ning ära lange suurde masendusse ning äkki liialt pingsalt mõtled toitumisele ja trennile? Ise olen samasugune, kes liialt mõtleb, kuid siis läheb iseenesest veidike lõdvemaks ning siis võtan end uuesti käsile ning juba parem olla.... veidike puhkust liigsest mõtlemisest

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Heh, mõtlen hetkel pigem rohkem koolile ja sellega soenduvale. :) Muidugi on ka toit ja trenn tähtis, mistõttu tunnen pigem muret, et need jäävad tahaplaanile. :)

      Kustuta
  4. Kui ei jõua trenni, siis ei jõua. Eriti kui kodus teed nagunii. Samoled niigi jube tubli ja kõigile on lubatud mõni untsuläinud päev.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kahjuks on mõnest untsuläinud päevast saanud juba untsu läinud kuu...

      Kustuta
  5. See on jah see kole pime sygis ja kella keeramine, mul oli sama...liigne n6udlikkus enda vastu, kava 100% jälgimine, trenn jne. Ühel hetkel panin piduri peale, tegin kylmikule tabeli...käsitsi, et terve kuu oleks silme ees. Ja usu mind aitas see, kui nägin et trenni kuidas teen ja mul kombeks nyyd isegi iga päev kaaluda. Kuigi peaksin kaalu juba säilitama, siis Fitlapis ikka peal -10% kaloraazi. Treenerid ei kiida seda kindlast heaks, kuid mulle sobib see. Nii et nina püsti ja ära mõtle negatiivseid mõtteid...koolis oled sa ju tulbi ja ole meie särav päiksekiir edasi. ��

    VastaKustuta

Subscribe